trenn

Olgem ausad, sa ei ole just kõige sportlikum inimene. Kuid vaata, sa näed lausa tülgastav välja. Sa pead trenni minema.
Nii ütlevad su kõige konkreetsemad sõbrad, halval juhul vanemad ja nii ütleb su alateadvus. Kui sa ei taha muutuda XXL-Ameerika burgeriks, siis on viimane aeg end kätte võtta. Värisevate kätega otsid sa üles kapi tagumisest nurgast hallitama läinud tossud ja dressid, mida sa viimati kandsid aastal Jeesus Kristus, paned nad kotti, mis oli kunagi ostetud täpselt sama põhimõttega (lootusega, et äkki sul tuleb kunagi mõistus pähe ja sa vead oma hõõguva peki nelja seina vahelt välja) ja leiad endas piisavalt tahtejõudu, et oma kongus juudinina maailmaga jagada.
Oletame, et sa lähed jõusaali.
Kui kohutav see välja näeb. Külmavärinad jooksevad üle selja.
Riideid vahetada kuskil mujal kui su haisvas üheinimesevoodiga magamistoas tundub rohkem kui veider. Ja veel koos teiste inimestega. Sa tunned end ahistatuna, kui pead olema seltskonnas ja veel seal oma veetlevaid pekivolte demonstreerima.
Aga sa saad hakkama - lõpuks sa galopeerid uhkelt nagu ratsahobune riietusruumist jõusaali enda poole ja siis jõuab kätte surmav reaalsus. Sa pead hakkama end liigutama. Sa kirjutad mõttes alla enda surmatunnistusele ja lähed värisedes nagu väike lõunamaa lind Eesti külma pakase käes noh, ütleme - jooksulindile.
Möödub 10 minutit ja su hing on su seest välja imetud. Aga sa pingutad edasi. Sa pead sellega hakkama saama, muidu sa oled tavalise lolli värdja asemel tavaline loll saamatu värdjas.
Möödub tund aega. Möödub veel pool tundi. Inimesed vaatavad sind ja naeratavad sulle, sest on juba kaugelt näha, et sa oled esimest korda elus jõusaalis. Su võhm on otsas. Sa vaevu hingad ja õhku ahmides roomad sa tagasi riietusruumi.
Suure vaevaga vead sa end koju - su keha pole harjunud nii suure järsu koormusega ja seega protesteerib päris korralikult lihasvaludena. Hoolimata sellest, et sa ei suuda liikuda ja treppidest ülesminek tundub põrgus põlemisena, oled sa endaga rahul. Sa said sellega hakkama, kuigi see tundus alguses nii hirmutav. Kõik su sõbrad ja tuttavad on su üle uhked, sest sa tegid seda. Nad lohutavad sind, et nüüdsest peale läheb lihtsamaks; et esimene päev on kõige hullem. Nad ütlevad, et esimesel korral tunned sa kõige rohkem valu. Edasi on kergem.

Tead, mis tundega sa järgmisel hommikul ärkad? Sa oled vihane.
Sa oled vihane, sest kõik valetasid sulle. Nad ütlesid, et esimene kord on kõige valusam.
Esimene kord ei ole kõige valusam. Teine kord on palju valusam. Teisel korral mäletab su keha esimest korda ja sellest on ikka veel jäljed alles. See on palju-palju valusam kui esimene kord, aga keegi ei hoiatanud sind selle eest.
Sa oled väga kuri.

Tõmmake ise paralleele.