sest Sa ei jäta mulle valikut

Haha, noh, ma olen alati sellest kirjutamist vältinud, sest ma olen pidanud ennast liiga lolliks ja kogenematuks selle koha pealt ja kartnud, et keegi targem ja kogenum tuleb hüppama, et mida ma räägin asjast, millest ma midagi ei jaga. Aga praegu tundub, et mul ei ole väga muud valikut ja pean selle välja kirjutama, meeldib see mulle või mitte.

Armastus, lihtsurelikud. Armastus kogu oma suures aupaistes.
Juba see sõna kõlab mu jaoks kuidagi veidralt ja ebasiiralt, kuigi see on tõenäoliselt vaid ülemõtlemise tulemus.
Naljakas on lausa vaadata, kui kergekäeliselt inimesed seda kasutavad. Pärast mõnda kuud koosolemist juba armastatakse üksteist ja paar kuud hiljem lahkumineku hetkel armastust enam ei eksisteeri. Seda sõna pillutakse nii, nagu oleks see lihtsalt mingi suvaline sõna igapäevakeeles. See on nii iseenesestmõistetav ja loomulik, samas kui ma kardan seda nagu tuld.

Mida üldse saab armastuseks nimetada, kuidas Sa saad aru, et Sa oled armunud?
Sest neid variatsioone armastusest ja selle olemusest on liiga palju, et enam milleski üleüldse kindel olla.
On olemas inimesi, kelle jaoks on armastus midagi ilusat ja püha, see on sügav ja vahel lausa igavene, see muudab inimest ja on ennastohverdav. Kõik see ja muu taoline muinasjutuline värk, selline armastus, mida kohtab filmides ja romaanides.
Ja siis on selliseid inimesi, kelle jaoks on armastus midagi ajutist, hetkeseisund, mis ei pruugi kaua kesta. Mõned ütleksid, et see pole armastus, aga see on nende jaoks ja nad usuvad seda tulihingeliselt sellel momendil, kui nad oma tunnete meelevallas on.
Mõned usuvad seda. Teiste jaoks see on illusioon. Neid erinevaid versioone ja arusaamu sellest on liiga palju, et kõiki üles lugeda. Kuidas sa saad öelda, kas keegi on armunud, kas Sina oled armunud, kui kuskil pole kirjas, mis armastus on?

See on mind painanud juba päris pikka aega. Nüüd see nädalavahetus, mis just oli, sellel nädalavahetusel kutsus üks mu sõber enda juurde ja üritas mulle selgeks teha, et armastust ei eksisteeri. Et need, kes armastusse usuvad, on lihtsalt kõigest ühes faasis ja see läheb mööda, kui nad aru saavad, et see oli kõigest pettekujutelm, mida nende mõistus esile manas. Muinasjutud on muinasjutud ja reaalsus on hoopis midagi muud. Ta tegi mu sõnad maatasa, kui ma väitsin, et inimesi on erinevaid. Ta ütles, et ei ole - et kõik lõpuks saavad aru, kui ülehinnatud see armastus tegelikult on.

Ja kui ma vaatan inimest, kes väitis kord, et ta armastab - mida tema selle all mõtleb? Kuidas ta teab, et ta on? Kuidas sellest aru saada? Kas ta on päriselt armunud või ta kujutab seda endale ette?
Mis selle armastusega lõpuks ikkagi on, miks kõik seda nii meeleheitlikult taga ajavad, kui see ei pruugi tegelikult isegi reaalne olla?

Kui 12-aastane ütleb, et ta on armunud, siis vaadatakse teda kui idiooti. Kui sedasama ütleb 17-aastane, siis süüdistatakse hormoone. Kui seda ütleb 27-aastane, siis suhtutakse ikkagi skeptiliselt ja kui ta oma kallimaga lahku läheb, siis heidetakse ette, et see polnud armastus ega midagi. 35-aastaselt ei suudeta enam süveneda armastusele kui tundele, võimust võtavad igapäevaprobleemid. 50-aastasena on keskeakriis ning kõik tundub sünge ja kui Sa oled ükskord 75, siis sa oled jällegi liiga vana, et armastada.
Sa pole kunagi õiges vanuses, et nautida armastuse magusaid vilju, kuid kõik on pidevalt armunud ja ajavad seda taga. Veel üks segadusttekitav faktor.

Minult on küsitud, kas ma olen armunud olnud ja ma olen iga kord vastanud, et ma ei tea. Kuidas ma saan vastata sellisele küsimusele, kui mul pole õrna aimugi, mis armastus on. Vahel ma olen kahelnud, et äkki seekord see oli armastus, aga need mõtted on peast lennanud - kui see oleks armastus olnud, siis ma oleks vahest sellest kohe alguses aru saanud. Kuid kui ma neid situatsioone kellelegi lähedasele kirjeldanud olen, siis ta on väitnud surmkindlalt, et ma olin ülepeakaela armunud.
Armastus pidi olema ilus asi ning mitte midagi halba tegema, seega ma olen iga kord vastu vaielnud.
Aga kui neil oli õigus? Kui ma olin armunud? Kui ma ikka veel olen?

Ning kas armastus saab olla kinni vaid mõistuses, kas on võimalik olla ka füüsiliselt armunud? See küsimus on mind kiusanud vist kõige kauem ja kõige rohkem. Kas on olemas nn. "liblikaarmastus", mis võib kesta vaid ühe öö, vastupandamatu kirg kellegi vastu? Armastus, kus sa ei vaja mitte sõnu või usaldust või midagi muud selle kinnitamiseks, vaid kellegi teise sooja keha? Ja ma ei mõtle iha, sest see ei teoreetiliselt ei tohiks väga kaua kesta - saad oma vajadused rahuldatud ja liigud edasi. Aga vajadus, reaalne vajadus, selline, mis paneb su südame seest valutama, kui sa öösel vaatad lakke ja tuletad meelde kellegi puudutusi oma nahal. Sind ei huvita ta tunded, sest sa tead, et tal nagunii pole neid - sind huvitab ta lähedus ning et ta oleks vaid sinuga, mitte kellegi teisega. Mitte tunnete osas. Füüsiliselt. Ja sa sured sisemiselt veidi iga kord, kui sa näed, kuidas ta pilk eksleb kellelgi teisel.
Kas see võib ka olla mingisugune veidrat sorti armastus? Kui see kestab juba üle aasta? Või kuidas seda teistmoodi nimetada?

Mulle üldse ei meeldi kirjutada sellest, aga ma tõesti pidin. Kui keegi tark ja kogenud inimene nüüd väga vihane on mu peale, siis ma palun andeks. '
Aga tõenäoliselt Sa said, mida Sa teada tahtsid, seega ole nüüd natuke õnnelikum või midagi, eksole.


Käisin Paides see nädalavahetus tegelikult, terve aja oli repeati peal.

kuskil kellade kõlade murdudes
läbi lumede sulgpehme saju
läbi unede tumeneb kurbuse
hämar teadvusetagune taju

miski puudu jääb, puudu jääb alati
vaateakendel portselanpoosid
kelle kurbus küll kelladeks valati
kelle külmusest jäätusid roosid

roosid lumiste akende ruutudes
läbi õhtute sulgpehme saju
miski puudu jääb teineteist puutudes
läbi teadvusetaguse taju

-Doris Kareva

Aastavahetus möödus nii.

Krissu on kallim kui keegi teine.

See oli mingi pisikene osa Ossu sünnipäevast.


Valts ei tahtnud foreveralone olla ja hankis endale Kristjani toast kaaslase.

Siin on Valts, kes transpordib koera kuskile ja vene libu Ljera, kes ei olnud just kõige paremas tujus sel õhtul.

Kõige selgem pilt mu kiisu jõuluterrorist. Anna andeks :c

See on mu kallis onupoeg Mikus, kes ei ole kõige kainem ning kehastus suurepäraselt Spice Girlsiks.

Valts leidis, et mu peas olev surnud loom on põhjus, miks ma nii palju mehi saan ning tahtis teada, kuidas see talle sobiks.

Ning see on lihtsalt liiga kelmikas pilt, et seda mitte siia panna.

Tsau.
Tuli meelde, et oman blogi.
Mõtlesin täiendada.

Jõulud olid. Väga armas muidugi, süüa sai. Ahistasin Heleniga oma kassi.
Kunagi eelmise aasta lõpus käisin Sakal sekretäri mängimas, hullult tähtis tunne oli mööda mõisa patseerida mingi miljonäri sabas ja kõike üles kirjutada, mis ta suust välja ajab.
Sellest järgmisel päeval läksin Paidesse ja olin aastavahetuse seal, kolmanda jaanuarini olin vist. Jõudsin Madise ja Reemeti juurde ehk siis käisin oma teises kodus/teistes kodudes.
Siis läksin Tallinnasse. Jõudsin Valtsi juurde, jõudsin Kristjani juurde, jõudsin Mona juurde Ossu sünnipäeva tähistama (palju õnne veel kord :*) kuskile Viimsisse, jõudsin juua Kristjani ja Papiga Ristikus ja saada maailma suurimad naerukrambid selle üle, et Rakveres on rongijaam, Törlat nägin üle 1,5 aasta ja see vist ongi kõik. Igast õhtust detailselt ei viitsi rääkida, aga suured tänud Valtsile selle ühe näruse õlle eest, mis ta mulle välja tegi ja Kristole, kes oli mingi naljakas saare vend ja rääkis terve õhtu sellest, kuidas kartuleid künda (või midagi sellist).
Pühapäeval oli plaan Rakverre tagasi minna, aga otseloomulikult kõnnivad mulle vastu Agne ja Julia ning ei jõudnud ma niipea kuskile. Andreiga sain tuttavaks ja lõpuks ootasime me Juliaga tund aega bussi, mis pidi algselt kõigest 20 minutit hilinema.. aga nojah.
Kristjan võis päris õnnelik olla, kui ma minema läksin ja ta rahule jätsin, sest ma tuuseldasin teda päris intensiivselt. Täpsemalt sellest oleks liiga veider kirjutada isegi minu jaoks. Don't get me wrong.

Muidu on kõik kole.
Ilm on kole. Mina olen kole. Kõik teised on ka koledad.
Päris kole tunne tekib, kui sa pikemat aega nii mõtled.

Ma vihkan endiselt sõna "tunded" ja veel rohkem sõna "armastus".
Koledad sõnad.

Aga tegelikult on mul üks plaan.
See on kõige kurjem ja õelam plaan, mis mu pähe on torganud kogu mu eluea jooksul ja eriti õõvastavaks teeb selle plaani asjaolu, et see on reaalselt teostatav ja see ei oleks mu jaoks üldse raske. Ma olen 99% kindel, et minus ei oleks kunagi piisavalt julgust, et seda teoks teha. Isegi kui oleks, siis ülejäänud elu ma veedaks kas hullumaja nelja seina vahel või siis seda vaheetappi vältides kohe kuuliga südames. Aga kui see osa välja jätta, kui pöörduda plaani enda poole, siis plaani kestvusmomendid oleksid ilusad.
Mulle meeldivad õnnetud inimesed. Ma naeratan, kui ma näen, kuidas inimesed kannatavad.
Ja sellepärast olin ma nii ärevil, kui see plaan mulle pähe ära eksis.
Sest see oleks ilus. Romantiline (kui see on õige ja sobiv sõna siia konteksti) minu jaoks. Kui Sa teaksid ja mõtleksid veidi, siis Sa saaksid aru, aga Sa ei tea ja Sa ei pea selle peale mõtlema.

Hea, et keegi aru ei saa. Need, kes arvavad, et saavad, need saavad valesti aru.
Ja kõik kogu aeg kurdavad, kuidas keegi neist aru ei saa ja nad on üksi.
Minu arust on see hea, kui keegi sind ei mõista. Tänu sellele tantsivad kõik selle muusika järgi, mida mina mängin, ja nad ei saa sellest ise arugi.
Ma kardan Sind natukene, kui aus olla. Sa oled.. veider. Sa mõjud mulle veidralt. Me mängime sama muusikat.

Tsau.

Ma olin oma voodis. Mul ei olnud und. Ma ei saanud magada. Ma polnud normaalselt saanud magada juba päris mitu päeva. Ilma teadaoleva põhjuseta.

Ma olin oma voodis. Mul ei olnud und. Ma ei saanud magada. Ma polnud normaalselt saanud magada juba päris mitu päeva. Ilma teadaoleva põhjuseta.
Ma olin oma paremal küljel, suur must karvane padi kõverdatud vasaku jala all ja vasak käsi selle peal. Ma ei mäleta, millest ma mõtlesin. Ma püüdsin keskenduda magamisele.
See oleks võib-olla isegi õnnestunud, kui ma poleks korraga kellegi käsi enda keha peal rändamas tundnud. Need puudutused olid tuttavad. Liikumine, intensiivsus, kõike seda olin ma varem kuskil kohanud. Ma teadsin ainult ühte inimest, kes võib niimoodi kedagi puudutada.
Algselt arvasin, et see on naudingust - mul jäi hetkeks hing kinni. Ma ei pannud seda tähele ega teinud sellest suurt numbrit. Kuid see hakkas korduma - hingamine oli iga korraga raskem ning see hakkas mind hirmutama. Kui ma lämbumisohus õhku ahmima hakkasin, siis ma nägin ta vaevumärgatava naeratuse siluetti aknast paistva kuuvalguse taustal. Lõpuks, kui ma olin enam kui kindel, et ma lämbun sekundi pärast, suutsin ma kuidagi tõusta ja teise tuppa joosta. Ma nägin ta käsi üle voodiserva mu järele sirutumas, kuid need ei küündinud minuni. Ma jooksin teise tuppa, kukkusin voodi peale ning ahmisin endiselt õhku. Seda ei olnud. Ma lämbusin mõttega, et see kõik võib olla unenägu ning sellel samal momendil ma ärkasin.
Ma ärkasin ja see oli kõik olnud unenägu. Ma lamasin samas kohas kus ma magama olin jäänud, kuid mu küüned olid tugevalt peopessa surutud. Peopesad valutasid.

See, mis edasi sai, pole enam nii oluline.
Ja siis ma ärkasin tegelikult üles.

Käi vittu. Lõpeta ära. See pole enam naljakas.

Paides käisin vist kunagi ammu. Ma ei mäleta, mis ma seal korda saatsin.
Hälisel oli sünnipäev. Tegin kokteile terve õhtu, õpetasin Karlale vene keelt (trahat) ja koperdasin koju kunagi öösel.
11.-13. november olin ma ka kuskil, aga God knows kus. Ei tule meelde.
Tallinnas käisin Reemetiga salongis ta tatokat lõpuni tegemas. Tegelikult ma ei läinud salongi kaasagi, istusin Ristikus lambist.
Ilja pidas sünnipäeva, seal käisin ka. Palju nalja, palju draamat ja palju purjus inimesi. Tore oli lõppkokkuvõttes.
Saatsin Sassiga Elbe bussi peale ja Sass lõpuks otsustas, et liitub mingi grupi inimestega, kes tegid kuskil rongi peal pilti, sest ta oli siiski modelliagentuurist ja kõik, mis ta leidis, oli tema oma. Vorsti ja juustu tõi ka ja sai maksimumpunktid.
Allan rääkis mulle iga päev paar tundi järjest, kuidas talle armastusfilmid meeldivad. 10 euri sain ka tema käest.
Andu suutsin nii eest kui tagant katki kriimustada. Olen kergelt vägivaldne. Ta oleks äärepealt mulle kurikaga (Jekaterinaga) vastu pead virutanud. Tegelikult talle meeldis. Taavile meeldis ka.
Nagunii tegin veel palju nalja, millest mul pool hetkel meelde ei tule.
Kes Ilja sünnipäevapilte tahavad, kisagu. Ma ei julge neid siia üles panna, pärast keegi on kuri või midagi.
Pühapäeval pesin nõusid. Aabu ja Ilja köök pole vist kunagi nii puhas olnud.

Ma avastasin, et ma pesen alati siis nõusid, kui ma tujust ära olen.
Mingi stalker anon nõudis update'i, ta sai selle.
Cya

you suck more than a professional hooker

Kuna ma jõudsin järeldusele, et minust oleks hullult armas kirjutada midagi siia, siis ma üritan väikse update teha.
Tavaliselt olen ma siia jooksnud siis, kui midagi sitasti on või kui ma tige olen, aga praegu pole kuidagi in the mood selle jaoks. Ma ei saa halada, kui üksik ja väärtusetu ma olen, sest siis saab Kristiina tigedaks ja ega mul vist väga põhjust pole jah selleks.

Oh god, viimati kirjutasin oktoobri lõpus.. vahepeal olen Paides käinud, 21.-26. olin seal. Jõudsin Madise poole ja Reemeti poole ja.. oh damn mujale ei jõudnudki. Igatahes vahepeal aeles igasugu rahvast läbi, Paula ja Diana ja Margaret ja mingi blond tšikk, kes kogu aeg laulis ja kelle nime ma siiamaani ei tea. Teisipäeva õhtul andis Hälis endast märku, et ta kolmapäeval Tallinnas ja et ma siis end ka kohale veaks. Plaanisin minna seitsmese bussiga, mis ebaõnnestus, läksin 20.20'sega ja ühel hetkel olin kohal. Kappasin Ristikust läbi, sõin natukene, tegin end inimeseks ja läksin Hälise sõbra Siimu juurde kuskile Kalamajja. Vahtisime filme ja niisama plärisesime, kolme paiku kõndisin Hälisega läbi vanalinna plaaniga takso leida, leidsime hoopis maani täis venelased, kes peale lendasid ja reaalselt taga ajasid. Hälis tõmbas esimese ettejuhtuva takso ukse lahti, tiris mu sisse ja sõitsime minema, tüübid tahtsid järgi ka ronida, aga me kihutasime eest ära.. hi hi nagu filmis.
Jäin ööseks tema juurde, hommikul saatsin ta bussi peale ja läksin ise alguses sööma, siis Ristikusse magama. Õhtul kontakteerus Tanel ja ma lendasin tema juurde platsi, plärisesime terve öö ja millegipärast just siis hakkasid kõik minuga rääkima/helistama. Mine sinna, tule siia, saame seal kokku, FUCK NO miks just siis, kui ma juba kuskil olen :D Igatahes niipalju kui ma suheldud sain inimestega, pidin järgmisel päeval kuskile ikskohta Saue lähedal minema.
Hommikul ärkasin üles, käisin söömas, läksin Ristikusse magama (ma käingi magamas seal) ja õhtul poole seitsmeks galopeerisin veetleval sammul balta. Sain Iljaga kokku, varsti tulid Erika ja Krissu ka ja mingid Ilja klassivennad töllerdasid ka ringi. Sõitsime Sauele, Madis tuli järgi ja lõpuks olime kuskil päraperses. Mina, Krissu ja Erika olimegi ainsad tüdrukud (välja arvatud need toredad pifilaadsed tooted, mis hiljem kohale jõudsid) ja muidu oli realnõi vorstipidu. Selle asemel, et vaadata, kuidas kolm tšikki üksteist elu eest käperdavad, otsustasid nad keset tuba üksteise ümbert kinni hoides dubstepi järgi hüpata. Vahepeal oli plaan Erikaga lausa koos duši alla minna, sest neil oleks nagunii pohhui, aga Krissule see mõte ei meeldinud ja hakkas blokkima. Mingi auto ropsiti täis (kaks korda vist isegi), aed nägi suht kaunis välja ja ma suutsin kaks korda riideid vahetada ja endale käe peale veidraid arme tekitada.
Laupäeval läks enamus inimesi minema, ma ei viitsinud kuskile liikuda, passisin kolme kutiga terve päev filme, vahepeal jäin lambist magama, ärkasin üles, jäin jälle magama. Õhtupoole tulid mingid inimesed, keda ma ei mäleta. Kuna tundus, et sellest õhtust midagi huvitavat välja ei kujune, siis üks vend Karu (???!?!?!?!) sõitis Tallinna tagasi, seega läksin Iljaga linna. Ristikusse ei viitsinud öösel minna, liiga kaugel oli, läksin Aabu juurde, jõin natukene, vaatasin autode pilte ja jäin magama.
Hommikul (või siis hilisel pärastlõunal) ärkasin ja roomasin Ristikusse, kõhuvalu tappis ära ja üldse selline väga sitane ja väsinud tunne oli. Vedelesin natukene, sõin, plaanisin pesus käia, kuhu ma muidugi ei jõudnud, Tanel oli vana värdjas ise, sõitis Roccast Pelgulinna ja sealt bussijaama TAKSOGA (!!!!!!!!), sest mu kõht valutas :( Siiamaani tahan panniga lüüa teda.
Igatahes buss oli badass, kahekorruseline täis purjus venelasi (Peterburg ftw), istusin teisel korrusel like a motherfucking boss. Jõudsin Rakverre, läksin koju, sõin palju ja rääkisin Heleniga natukene, sest ma avastasin, et ta on kodus ja läksin magama üsna varsti.
Sealtmaalt on kõhuvalud jätkunud, nüüd on järgi jäänud õnneks, aga magu ka teeb lollusi ja hullult vastik on olla kogu aeg. Reedel lähen arsti juurde ja nõuan selgitust.

Ei no ausalt mul ei ole mitte mingit tahtmist kirjutada midagi tarka, lihtsalt enda jaoks võtsin end kokku, et pärast midagi ära ei unustaks.
Oh well.
Mõned kelmikad pildid ka Paidest/Tallinnast/Sauelt läbi aegade, mida ma mingitel põhjustel pole varem siia toppinud.

Poisid leidsid teineteist. Nii armas.

Ja asi kiskus kuumaks.

Taavi ja Keijo kaunis abielufoto. Keijole abiellus mu dalmaatsiapusas, Taavile nii uhkeid riideid ei leitud.

Päris paljudele kuttidele meeldib mu dalmaatsiapusa, as you can see.

Hommikud Sauel.

Krissu vahib kaugustesse ja ma ei tea, mida Rene teeb.

Oi tra ma naersin, kui ma selle pildi leidsin :D

Ma isegi ei mäleta, millal ma selle pildi tegin.. esimesel korral bändikas võibolla.

Leia pildilt Keijo.

Ja seda mul pole vist ka varem siin olnud, üks pidu Eliisa juures, selline meeliülendav vaatepilt oli.

Ok cya. Rohkem mul teile midagi huvitavat vast öelda/näidata pole.
AA ja Formspringi anonid on tagasi. Ma armastan teid, tibukesed, te hoiate mu igavad õhtud huvitavatena.