selgusetu selgus

"...seega ma arvan, et sa ikka pead ise mõtlema, mida sa ikkagi tahad ja kuidas sa tunned..."

Ma ei kuulanud, mida ta edasi rääkis, sest ma teadsin nagunii, mis sellele järgnes. Et ma pean endas selgusele jõudma. Et vastus peitub minus eneses. Et kõik on minu hinges üles kirjutatud ja ma pean õppima seda keelt lugema. Et keegi peale minu ei saa mind aidata.
"On sul ikka kõik korras?" küsib seesama kaastundest pakatav hääl mu kõrval, kui näeb, et mu varem tema silmadesse kinnitunud pilk hulgub mööda meid ümbritseva ruumi seinu.
"Jah, jah, on," vastan ma ilmselge tüdimusega, mida ta ei mõista.. kahjuks. Sest kui ta mõistaks, siis ta ehk vastaks kordki elus mulle teistmoodi.
Sest ma olin saanud jälle vastuse, mida ma olin kuulnud kõik eelmised korrad ja mida ma enam kuulda ei tahtnud. Kui ma oleksin endas selgusele jõudnud ja enda hinge keelt lugema õppinud, siis ma ei oleks tulnud ja talle oma elulugu rääkima hakanud. Ma poleks viinud teda detailselt kurssi kõigega, mis toimub, lihtsalt selleks, et saada vastuseks "sa pead endas selgusele jõudma". Sellepärast ma tema juurde läksingi. Sest ma ei jõudnud.

Aga ta ei pakkunud mulle mitte midagi uut, mitte midagi sellist, millest ma varem kuulnud poleks - seega olin ma järjekordselt raisanud enda ja tema aega. Ta käsi leiab mu põlve ja liigub sealt edasi mu õlale, avaldades iga liigutusega metsikut haletsust mu vastu ja püüdes nii meeleheitlikult mõista neid sõnu, mida ma rääkisin talle küll tema emakeeles, kuid millest ta kõigest hoolimaa silpigi aru ei saanud.
Ma naeratan vabandavalt ja nihutan end temast veidi eemale.

Peab vist endas selgusele jõudma